Ei, ma ei kirjuta laste toitumisest ja ülekaalust. Mind huvitab hoopis see, milline on lapse kaal Eesti sotsiaalpoliitika valemites.
Lasterikaste perede toetamise järsu tõusu argumentidena on mõned Eesti tipppoliitikud ja perede eest võitlevad huvigrupid (vt nt Riina Solman 15.11.2022 EPL, Aage Õunap 03.11.2022 ERR) teinud arvutusi, kus perekondade võrdlemiseks jagatakse ära perekonna kogusissetulek pereliikmete arvuga. Sellega näidatakse muuhulgas, et kolmelapseliste perede olukord on uue seadusmuudatuse raames võrdne kahelapseliste perede olukorraga.
See on aga vaid üks võimalik arvutuskäik ning ei ole minu arust kooskõlas seni Eesti sotsiaalpoliitikas kasutatavate meetoditega, kui võrreldakse eri perede toimetulekut. Kui kasutada samu meetodeid, mis seni sotsiaalpoliitika valdkonna eesmärkide seadmisel, siis muutuvad ülaltoodud ajaleheartiklite järeldused vastupidiseks ehk kolme lapsega pere olukord saab olema parem kui kahe lapsega perel.
Alljärgnevalt püüan täiendada neis artiklis toodud arvutusi omalt poolt ja lisan pisut ka laiemat tausta.
Sotsiaalpoliitikas tuleb sageli ette olukordi, kus peab võrdlema perekondi, mis erinevad omavahel nii liikmete arvu kui vanuse poolest. Näiteks tahame teada, kas lapsetoetused on ühtemoodi piisavad nii ühe lapsega üksikvanema peres kui ka kolme lapsega kahe vanemaga peres; või kas toimetulekutoetuse valemis peaks toidukuludeks arvestama võrdse summa nii lasteaias käiva lapsega perele kui gümnasistiga perele; või kas töötutoetuse suurus peaks sõltuma sellest, kas peres on 1 või 2 last.
Selleks, et taolised võrdlused oleksid võimalikud, peame andma igale lapsele kaalu, kuidas teda hinnata sotsiaalpoliitika vaatest. Kaalude valik sõltub nii tehnilistest eeldustest tarbimise mastaabisäästu kohta (iga lisanduv pereliiga ei vaja oma külmkappi), aga ka väärtushinnangutest erinevas vanuses isikute kohta (nt lapse huviringis käimine on olulisem kui pensionäri oma). Kaalude valik mõjutab omakorda statistilisi näitajaid perede vaesusriski ja ebavõrdsuse kohta. Kui vaesusriski indikaatoreid kasutatakse omakorda sotsiaal- või perepoliitika kujundamisel, siis mõjutavad kaalud kokkuvõttes ka eurosid, mida peredele jagatakse.
Sotsiaalpoliitikas võetakse kaalude puhul referentsiks üksi elav täiskasvanu, kelle kaaluks on 1. Sellega hakatakse võrdlema siis igat järgmist täiskasvanut ja last. Iga järgmine täiskasvanu tuleb väiksema kaaluga mastaabisäästu tõttu. Enamasti (kuid mitte alati) on lapse kaal samuti väiksem kui 1 tulenevalt nii mastaabisäästust (too külmkapi näide ülalt) kui ka sellest, et lapse kulud on sageli väiksemad (laste riided ja toit on odavamad täiskasvanu omast).
Eestis on toetuste määramisel ja sotsiaalpoliitika sihtide seadmisel kasutusel erinevaid kaale laste väärtustamiseks.
Viimatine ühekordne hinnatõusu leevendus 50 eurot käsitles kõiki lapsi võrdväärselt, sh võrdselt eakatega, seega võib öelda, et lapsi võeti kaaluga 1.
| Näide | Esimene täisealine | Teine täisealine | Laps 0-14 | Laps 14-19 |
|---|---|---|---|---|
| Kõigi kulud on võrdsed, nt ühekordne hinnatõusu leevendustoetus | 1 | 1 | 1 | 1 |
| Absoluutse vaesusriski arvutamise kaalud, nt “Laste ja perede programm 2022-2025” | 1 | 0.7 | 0.5 | 0.7 |
| Suhtelise vaesusriski arvutamise kaalud, nt “Eesti 2035” | 1 | 0.5 | 0.3 | 0.5 |
| Toimetulekupiir (Sotsiaalhoolekande seadus) | 1 | 0.8 | 1.2 | 1.2 |
Samas sotsiaalministeeriumi “Laste ja perede programm 2022-2025” kasutab ühe tulemusindikaatorina absoluutse vaesuse määra lastega peredes. Selle arvutamisel võetakse iga alla 14-aastase lapse kaaluks 0,5 ja iga vähemalt 14-aastase lapse kaaluks 0,7 (sama on teisel täisealisel). Palju väiksema kaaluga on lapsed suhtelise vaesusriski arvutamisel, mida kasutatakse näiteks arengustrateegia “Eesti 2035” tulemusmõõdikute juures. Seal on alla 14-aastaste laste kaal 0,3 ja iga vähemalt 14-aastase lapse kaal 0,5. (Viimased on niinimetatud modifitseeritud OECD kaalud, mis kasutatakse sageli riikidevahelisel võrdlusel, sh Euroopa Komisjoni analüüsides.)
Mastaabisäästule hoopis vastupidiselt käitutakse Eestis kõige raskemas olukorras perede toetamisel, kui makstakse toimetulekutoetust. Nimelt võetakse alates 2018. aastast toimetulekupiiri arvutamisel iga alla 18-aastane laps kaaluga 1.2. (Aastatel 2015-2017 oli kaaluks 1.0 ja enne seda oli kaal 0.8). Seega süvavaesuses olevate perede toetamisel väärtustatakse lapsi enam kui täisealisi või eakaid.
Teeme nüüd lihtsa arvutuse, kui perede võrdlemisel kasutataks samu kaale, mis seni sotsiaalpoliitika baasdokumentides ja muuhulgas ka tolle sama seaduseelnõu seletuskirjas kasutatud arvutustes.
Järgmisel joonisel on esitatud võrdsustatud (ekvaliseeritud) pere suurused kolme erineva kaalukomplekti korral kuni seitsme lapsega peredes. Olgu lapsed praegu kõik alla 14-aastased, et ei peaks hakkama võrdlema eri vanusstruktuuriga peresid. Näiteks on kahe täiskasvanu ja kolme lapsega pere suurus võrdsete kaalude korral 5, absoluutse vaesuse määra arvutamisel 3.2 ja suhtelise vaesusriski arvutamisel 2.4.
taisealistearv = 2
suhtvaesuskaalud = list(esimene = 1, teine = 0.5, laps = 0.3)
absvaesuskaalud = list(esimene = 1, teine = 0.7, laps = 0.5)
vordsedkaalud = list(esimene =1, teine = 1, laps = 1)
ekvsuurus_f <- function(taisealistearv = taisealistearv, lastearv = lastearv, meetod = suhtvaesuskaalud) {
ekvsuurus = meetod$esimene*(taisealistearv>0) +
meetod$teine*(taisealistearv-1) +
meetod$laps*lastearv
}
df <- data.frame(lastearv = c(1:7))
df$laps03 <- ekvsuurus_f(taisealistearv = 2, lastearv = df$lastearv, meetod = suhtvaesuskaalud)
df$laps05 <- ekvsuurus_f(taisealistearv = 2, lastearv = df$lastearv, meetod = absvaesuskaalud)
df$laps1 <- ekvsuurus_f(taisealistearv = 2, lastearv = df$lastearv, meetod = vordsedkaalud)
df <- df %>% pivot_longer(cols = c(laps03, laps05, laps1), names_to = "Meetod", values_to = "Ekvsuurus")
p1 <- df %>%
mutate(Meetod = factor(Meetod, levels = c("laps1", "laps05", "laps03"),
labels = c("Laps = 1, teine täiskasvanu = 1",
"Laps = 0.5, teine täiskasvanu = 0.7",
"Laps = 0.3, teine täiskasvanu = 0.5")),
`Laste arv` = lastearv,
`Pere võrdsustatud suurus` = Ekvsuurus,) %>%
ggplot(aes(x = `Laste arv`, y = `Pere võrdsustatud suurus`, color = Meetod)) +
geom_line() +
geom_point() +
scale_x_continuous(breaks = c(1:7)) +
labs(x = "Laste arv peres (kõik alla 14) \nlisaks kahele täisealisele", y = "Pere võrdsustatud suurus")
ggplotly(p1, height = 400, width=600)Joonis 1: Pere ekvivalentsuurus eri kaalude korral
Ja järgmisel joonisel on võrreldud pere sissetulekut pere võrdsustatud suuruse kohta praeguste ja plaanitavate perehüvitiste korral (16.11.2022 hommiku seisuga). Muu sissetuleku ja täisealiste arvu puhul kasutan samu eeldusi, mis oli kasutusel riigihalduse ministri artiklis - kaks täiskasvanut kokku maksudejärgse sissetulekuga 2800 eurot.
Vasakpoolseim joonis toob välja ekvaliseeritud sissetuleku, mille saame, kui jagame kogusissetuleku läbi pereliikmete arvuga (lapse kaal = 1). Keskmisel joonisel on lapse kaal 0.5 (ja teise täiskasvanu kaal 0.7), mis on kasutusel absoluutse vaesusriski leidmisel laste ja perede programmdokumendis. Parempoolne joonis võtab lapse kaaluks 0.3 (ja teisel täiskasvanul 0.5), nii nagu suhtelise vaesusriski puhul “Eesti 2035” strateegias.
(Analüütikud, kes soovivad arvutusi kontrollida, klikkige paremal pool kastil.)
perehyvitised_f <- function(lastearv = lastearv, poliitika = vana) {
perehyvitised = poliitika$CB_Ch1*(lastearv>=1) +
poliitika$CB_Ch2*(lastearv>=2) +
poliitika$CB_Ch3plus*(lastearv>=3) * (lastearv-2) +
poliitika$BCCLG_Ch3_6*(lastearv>=3 & lastearv<=6) +
poliitika$BCCLG_Ch7plus*(lastearv>=7)
return(perehyvitised)
}
vana = list(CB_Ch1 = 60,
CB_Ch2 = 60,
CB_Ch3plus = 100,
BCCLG_Ch3_6 = 300,
BCCLG_Ch7plus = 400)
uus = list(CB_Ch1 = 80,
CB_Ch2 = 80,
CB_Ch3plus = 100,
BCCLG_Ch3_6 = 650,
BCCLG_Ch7plus = 850)
peremuusissetulek = 2800
df$Praegune = perehyvitised_f(lastearv = df$lastearv, poliitika = vana)
df$Plaanitav = perehyvitised_f(lastearv = df$lastearv, poliitika = uus)
df <- df %>% pivot_longer(cols = c(Praegune, Plaanitav), names_to = "Poliitika", values_to = "Hüvitised") %>%
mutate(sissetulekkokku = Hüvitised + peremuusissetulek) %>%
mutate(Sissetulekinimesekohta = sissetulekkokku/Ekvsuurus)
df <- df %>%
mutate(`Laste arv` = lastearv,
`Sissetulek liikme kohta` = round(Sissetulekinimesekohta),
Meetod = factor(Meetod, levels = c("laps1", "laps05", "laps03")))
p1 <- df %>% ggplot(aes(x = `Laste arv`, y = `Sissetulek liikme kohta`, color = Poliitika)) +
geom_line() +
geom_point() +
scale_x_continuous(breaks = c(1:7)) +
facet_wrap(~Meetod, scale = "free", labeller = as_labeller(
c(laps03 = "Laps = 0.3", laps05 = "Laps = 0.5", laps1 = "Laps = 1"))) +
labs(x = "Laste arv peres (kõik alla 14)", y = "Võrdsustatud sissetulek")
ggplotly(p1, height = 400, width=600) Joonis 2: Näidisperede ekvaliseeritud sissetulek praeguse ja plaanitava seaduse järgi
Kui kasutada lapse kaaluna 0.5 või 0.3 nii nagu praegu sotsiaalpoliitika indikaatorites, siis plaanitav seadusmuudatus muudab kolmelapseliste perede olukorra tegelikult paremaks kui kahelapselistel perekondadel. Kolmelapselistel peredel sissetulek oleks antud näite puhul sama suur kui kahelapselistel peredel kui lasterikaste toetus tõuseks vastavalt kas 450 või 350 euroni.
Nagu ülal öeldud, ei ole kaalude määramisel ainuõiget lähenemist, sest kaalud sisaldavad ka väärtushinnanguid. Aga sotsiaalpoliitikas kasutatavad meetodid võiksid olla omavahel kooskõlas. Muidu on nii, et kui hakkame peale seaduse jõustumist paari aasta pärast arvutama lastega perede vaesusindikaatoreid, siis võib üllatusena meid tabada, et kahelapseliste perede vaesusrisk on suurenenud ja kolmelapselistel vähenenud. Ja seda üksnes seetõttu, et poliitikute poolt lastele antud kaalud erinesid poliitika väljatöötamisel ja pärast tulemuste mõõtmisel.
Praeguses debatis esile kerkinud perede ebavõrdne kohtlemine perehüvitistes laste arvu järgi ei ole tegelikult midagi erakordset, kui vaadata Eesti sotsiaalkindlustusüsteemi või maksupoliitikat.
Nii on meil täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamisel 1848 eurot teise lapse kohta ja 3048 eurot alates kolmandast lapsest. Seega on esimene laps kaaluga 0, teine 0.308 (1848/6000), kolmas kaaluga 0.2 ((3058-1848)/6000) ja iga järgmine laps taas kaaluga 0.
Ootamatud hüpped on ka Eesti pensionisüsteemis. Nii on ühel lapsevanemal, kes on kasvatanud vähemalt kolme last, õigus jääda varem pensionile 1 aasta varem; sellel, kes on kasvatanud 4 last, kolm aastat varem, ja kes on kasvatanud 5 või enamat last lausa viis aastat varem. Seega nelja last kasvatanud inimene saab lausa kolme aasta pensioni võrra rohkem raha riigilt kui kahte last kasvatanud inimene, lisaks veel erinevused aastakoefitsientides laste eest.
Nagu näha on selliseid jõnkse lisaks peretoetustele meil veelgi. Seega ei ole praeguses plaanis midagi erakordset. Peaasi, et poliitika üle otsustajad oskaks ja sooviks küsida sotsiaalministeeriumi analüütikutelt aeg-ajalt analüüsi ka tervikpildi kohta.